Esimene kohtumine peatoimetajaga
Sport on Eesti Televisiooni ekraanil alati mänginud tähtsat rolli, spordireporteri elukutset saab nimetada isegi prestiižseks ja ma ei liialda, kui ütlen, et selles kõiges on oma osa Toomas Ubal.
Kui ma esimest korda oma tulevase ülemusega 1989. aasta oktoobris telemaja kohvikus kohtusin, jättis ta mulle kohe sellise mulje nagu olin arvanud. Enesekindel, hea jutuga, viskas nalja ja mis peamine – jättis usaldusliku mulje ning suhtus minusse väga sõbralikult. Mõtlesin veel ise, et näed, siin ta nüüd on, see kuulus Uba, kelle suusatamise reportaaže MM- võistlustelt sai Reaalkoolis isegi tundide ajal kuulatud-vaadatud ja väga tihti neid ise kommenteeritud.
Istusime telemaja vanas kohvikus, kus kohvi kõrvale võtsime jäätist. Rääkisime spordist. Millest siis veel. Uba oli koos oma asetäitjaga, kelleks sel ajal oli Raul Rebane. ”Vanad” vaatasid noort ja tegid väikest ülevaadet, mida see noormees endast üldse kujutab. Uba küsis otse, kas mul huvi spordi vastu on juba lapsepõlvest alates. Andsin talle jaatava ning selgitustega vastuse. Uba paistis sellega rahule jäävat. “Kes tahab olla spordiajakirjanik või spordireporter, peab spordialasid jälgima minu meelest lapsest peale, sest taust peab olema selge,” ütles ta tookord.
Toomas Uba arvates ei tohtinud heal spordireporteril lünka sisse jääda, sa pead päevast päeva olema asja sees, sest ainult nii saad tausta endale selgeks. Uba armastas seda hiljem päris tihti korrata. Veel lisas ta, et spordireporteri töö on amet, mida õpid kogu elu. Kogemused tulevad ajapikku. Tööd tuleb aga kõvasti teha. Mõne hetke mind kuulanud, ütles ta otse:” Hääle ja välimusega paistab sul kõik korras olevat, sporditoimetus vajab noori vihaseid mehi ning miks mitte proovida.”
Sel ajal töötasid toimetuses veel juba teada-tuntud reporterid Tõnu Tammaru, Tarvo Villomann, Are Eller ja Tiit Rääk.
Algas õpipoisiaeg, mis Toomas Uba kõrval kestis üle kümne aasta. Kerge see töö tõesti ei olnud, Uba oli õigesti öelnud – tööd oli väga palju. Spordiuudiste tegemine, õhtused toimetamised ja algasid ka esimesed otseülekanded. Uba jälgis kõrvalt, andis nõu, kiitis, kui vaja ja ütles otse, ilma ilustamata, kui miski talle ei meeldinud. Mis siin salata, pingeid oli palju ja tuli ette ka päris tõsiseid vaidlusi peatoimetajaga. Noortel on ju alati teistsugune arusaam kui vanematel tegijatel. Tegelikult päris eluterve õhkkond ühes televisioonitoimetuses, kus üks generatsioon õpib teiselt.
Kuidas saada heaks spordireporteriks ?
Uba kuulsus põhines tema reportaažidel.
Pärast tiitlivõistlusi räägitakse peaaegu alati, kuidas spordireporterid kommenteerisid, tihti kritiseeritakse meid, mõnikord asja eest, teinekord jälle täiesti põhjendamatult. Lihtsalt vingumise pärast. Kõik see näitab, kui tähtsad on eestlastele suured spordivõistlused, kus sportlaste kõrval tõuseb esile ka nende vahendaja – spordikommentaator.
Toomas oli toimetuses selle valdkonna vaieldamatu autoriteet. Nooremad tegijad, Helar Osila, Anu Säärits, Ivar Jurtšenko ja siinkirjutaja õppisid Uba käest väga palju, kuidas tuleb eeltööd teha ja ülekanneteks valmistuda. Siis oli Uba mõnikord väga huvitav jälgida, ta oli hoopis teistmoodi, väga sõnaaher ja terava ütlemisega. Tooma mõtted olid juba ülekande juures ja niimoodi ta keskendus. Nagu tippsportlane. Ülekannete vahendamine on ju tegelikult üks suur inspiratsioon, sõnamäng, mida Toomas väga hästi valdas. Uba seletas, et tänapäeval on hea televisiooni ülekandepilt jõudnud sellise tasemeni, et sisuliselt ei ole vajagi kommentaatorit, inimene saab ise sellest pildist, graafikast ja aegade võrdlusest aru. Kommentaatoril peaks olema lihtsalt vaatajat abistav ja võib-olla mingil määral juhendav roll: mida ta vaatab, kuidas ta vaatab, kuidas ühest või teisest situatsioonist aru saab. Kui need vahekorrad on tasakaalus, võib-olla sellest hetkest algab hea kommentaatori töö. Nii ta ütles ja ma arvan, et seda tuleb võtta kui iga spordikommentaatori aabitsatõde.
Ubal olid reporteri jaoks kõik hädavajalikud omadused olemas – tal oli kujundlik keel. Oskas rääkida huvitavalt, kasutada palju võrdlusi ja omadussõnu. Rahvale see meeldis, ükskõikseks ei jäänud peaaegu keegi. Ma arvan, et enamus tema suusatamise, olümpiamängude ja MM-võistluste ülekandeid kuulub spordiülekannete kullafondi. Isegi siis, kui võistlus oli igav, oskas Uba selle huvitavaks rääkida. Uba võis olla ka kuratlikult emotsionaalne. Kui võistlus oli tasavägine ja äärmiselt huvitav, siis elas Uba selle kõik endas läbi, andis vaatajale edasi üleelatu. See oli elamus. Selgelt on meeles Allar Levandi finiš Calgary olümpiamängudel. Allari pronksmedalivõitu kommenteeris Uba nii kaasakiskuva dramaatika ja õnnetundega, et siiamaani on seda hea kuulata. Tal oli päris hea faktimälu, mis meie töös on väga tähtis omadus.
Samas jätkus tal kõvasti energiat. Ma imestasin mõnikord, kust ta nii suure töövõime võtab. Pärast kolm nädalat kestnud olümpiamängude reportaaže tuli ta tagasi Eestisse ja hakkas täie pingega toimetuse igapäeva tööasju ajama. Uskumatu, aga möödapääsmatu meie toimetuses! Seda õppisid temalt kõik ja nii me töötame ka täna.
Eriti tähtsaks pean tema huumorimeelt. Väga tihti meeldis talle kilde pilduda, kui keegi kolleeg midagi naljakat tegi. Samas rääkis ta alati ka oma kentsakaid äpardusi. Ilma huumorimeeleta heaks spordireporteriks ei saa. Ma ei kujuta hästi ette sellist igavat reporterit ja kolleegi. Meie toimetuses vähemalt selliseid ei ole. Arvan, et ei tule ka.
Spordihuvilise teenistuses
Toomas Uba elutööks sai minu arvates ETV sporditoimetuse kujundamine professionaalseks toimetuseks ajakirjanduslikus mõttes. Toomas Uba oli kutsunud televisiooni 1970-ndate aastate alguses Eesti Televisiooni omaaegne peadirektor Raimund Penu, kes olevat talle öelnud, et kõikidel elualadel on televisioonis eraldi saade, spordil aga mitte.
Toomas hakkas tegema saatesarja “Spordiprisma”, mis kestis 20 aastat, üle 1000 saate põhiliselt eesti spordi probleemidest. Mäletan selgelt oma lapsepõlvest, et teisipäeviti kell 19.30 püüdsin ikka kodus olla ja vaadata Uba juhitud saadet. Selle mõju eesti spordimaastikul oli 1970-ndate aastate keskel ikkagi väga suur ja tagantjärele arvan, et “Spordiprisma” oli minu jaoks üks huvi tekitajatest spordiajakirjanduse vastu. Samas suurendas Uba spordiuudiste osakaalu ja nende sisulist taset Eesti Televisioonis.
Täna me sellele ju ei mõtle, kas õhtul spordiuudised telekavas on või mitte. Lihtsalt on. Ent ometi oli meil 1990-ndate alguses ükskord väga tõsine vaidlus teemal, kas mitte teha uudiseid ülepäeva. Argumente selle poolt paistis olevat palju – iga päev alati tähtsaid ja huvitavaid spordiuudiseid ei ole ja nii tuleksime vaatajate ette vaid oluliste sündmustega. See oleks tähendanud ka toimetuse töökoormuse vähendamist. Ubale see idee absoluutselt ei meeldinud. Ausalt öeldes ei tahtnud ta sellest midagi kuuldagi. Tema peamine vastuargument oli, et sellega kaoks järjepidev töö spordiuudiste hankimisel ja hiljem kaotaksime telerite eest ka oma truu vaataja, kes on harjunud uudiseid jälgima iga päev. Kui ma täpselt mäletan, siis ta jäi oma arvamusega vähemusse. Nagu alati, pani ta ennast ka nüüd maksma ja spordiuudised jätkusid igal õhtul. Hiljem pole sellest keegi enam midagi rääkinud. Minu arvates oli Toomal esikohal alati spordihuviline. Tema teenimine oli Uba peamine eesmärk.
Spordiprogramm on iga telejaama uhkus
Spordiprogramm peab igas televisioonis särama, sest see on telejaama uhkus. Sport õpetab, lahutab meelt, annab eeskujusid ja kogub suurvõistluste ajal telerite ette väga suure vaatajaskonna. Sport ja televisioon on head koostööpartnerid, kui nende huvid kattuvad.
Iga telejuht võib rahulikult magama minna, kui teab, et sporditoimetuse juht on teinud õiged valikud ja telejaam näitab olümpiamänge, jalgpalli, kergejõustiku ja suusatamise MM-võistlusi ning jalgpalli EM finaalturniiri. Need on tänapäeva avalik-õigusliku televisiooni eelistused, mille Eestisse saamise eest võitles ka Toomas Uba. Tänapäeval mõjutab kindlasti sporditurgu kasvav konkurents kommertsjaamadega, mis ühest küljest tuleb asjale kasuks, sest konkurents ei lase loorberitele puhkama jääda. Teisest küljest suurenevad telejaamade kulutused teleõiguste omandamisel, sest armutus konkurentsis jäävad ellu ainult tugevamad ja rikkamad. Aga see on paratamatu terves maailmas, Eesti pole siin mingi erand.
Teletöös on vaja tugevat iseloomu
Toomas Uba tähtsusest rahvusvaheliste suhete arendamisel on palju räägitud. Uba armastas ka ise öelda, et kui üldse mingi jälg jääb või saavutus on, siis see, et ETV sporditoimetus on Euroopa ja maailma tasandil täiesti arvestatav üksus nende televisioonistuudiote hulgas, kes maailma sporti oma inimestele vahendavad. See on see, kuhu me oma arenguga oleme välja jõudnud. Ega vaataja ei pea ju teadma, kuidas üks või teine teleõigus, otseülekanne või uudis Eestisse on jõudnud. Tähtis on tulemus, et see lõpuks teleekraanile jõuaks.
Mulle on jätnud kustumatu mulje Uba oskus võidelda iga asja eest, mida ta pidas vajalikuks. Ta oli selles suhtes jäärapäiselt järjekindel. Kui me režissöör Eha Väinsaluga panime kokku mälestussaadet Toomast, jäi mulle meelde malesuurmeister Paul Kerese vastus Uba küsimusele, millistest teguritest sõltub sportlaste võitlusvaim? Keres vastas, et põhiliselt sõltub see inimese iseloomust. Just tugev iseloom aitab võistluse ajal endast maksimum võtta, et seejärel näidata paremaid tulemusi.
“Selleks on kahtlemata vaja väga suurt enesekindlust, tahet ja mitmeid häid omadusi, mis spordis on hädavajalikud”, ütles läbi aegade parim Eesti maletaja. Millegipärast olen ma hakanud Uba võrdlema sportlasega, kellel olid just need omadused. Kui ma meenutan tippvõistlusi, millest Uba organiseeris ülekandeid, siis seal lõi tema iseloom eriti hästi välja. Ta organiseeris, juhtis ja lõpuks kommenteeris ka veel. Ta ei jätnud enne jonni, kui oli oma eesmärgi saavutanud.
Tema elu viimastel kuudel oli tal ainult üks siht – minna kommenteerima Sydney olümpiamänge ja seda vaatamata ravimatule haigusele. Temal oli iseloomu ja tohutu annus kangust.
Haigusele vaatamata pidi ta eelkõige iseendale tõestama, et ta jaksab Austraaliasse sõita ja seal suurepäraseid reportaaže teha. Tegelikult oli see üliinimlik. Kui me tavaliselt Sydneys jalgsi kergejõustikustaadionile läksime, siis Uba ei jaksanud kaua meiega ühes tempos püsida. ”Minge, mehed, ees, küll ma lõpuks järele jõuan”, ütles ta meile. Tal olid Austraalias rohud ja ühekordsed süstlad kaasas ning Ivar Jurtšenko pidi talle vastavalt vajadusele süste tegema. ”Sul peaks asi käpas olema”, tegi Toomas ikka vihjeid Ivari seotusele jalgrattaspordiga.
Ta oli nõudlik mitte ainult teiste, vaid eelkõige iseenda suhtes.
Uba – väikeriikide televisioonide esindaja
Toomas Uba oli Euroopa Ringhäälingute Liidus spordigrupi juhatuse liige ja ka seal teda austati. Kui esimest korda Genfi sellele foorumile ETV esindajana läksin, siis algas meie konverents 2001. aasta märtsis minutilise leinaseisakuga Toomas Uba mälestuseks. Paljud astusid minu juurde ja meenutasid Toomast vaid hea sõnaga. Islandi avalik-õigusliku televisiooni sporditoimetuse peatoimetaja Ingolfur Hannesson nimetas Uba väikeriikide televisioonide kaitsjaks, sest alati olevat ta EBU-s peetud kokkusaamistel kaitsnud mitte ainult Eesti, vaid ka teiste väiksemate ja vaesemate televisioonide huve. Uba võttis tihti sõna, kui nägi, et suurriigid nagu Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia või Hispaania hakkavad ainult oma asju ajama ja unustavad väikeriigid sootuks. Ma ei olnud üllatunud, kui sellest kuulsin, sest see oli nii ubalik. Ta iseloom oli nagu loodud võitluseks.