Hariduslepe ei too õpetajate koormusele lahendust, kui lahendatud ei saa unustuse hõlma lükatud probleemküsimus: kes peaks vastutama Eesti õppekirjanduse arendamise eest?
Õpetajate streigi ja haridusleppe sõlmimise kõrval on peamiste teemadena räägitud õpetajate palgast ja koormusest. Tähelepanuta on jäänud aga üks äärmiselt oluline aspekt – isegi võtmekoht õpetajate koormusega seotud küsimuses – kvaliteetse ja tervikliku õppevahendi ehk õpiku ja selle vajalike lisade olemasolu või õigemini öeldes – selle puudumine.
Kuigi me näeme, et õpetajaamet muutub aasta-aastalt justkui populaarsemaks ja õpetajakoolituse erialade kandideerijate arv on viimastel aastatel üha suurenenud, ei asu umbes pooled lõpetajatest õpetajana tööle. Samuti lahkub kolmandik kooli tööle läinud noorõpetajatest juba esimesel kolmel töötamise aastal.
Arenguseire Keskuse andmed näitavad, et sellest enamgi lahkujaid on aga kogenud õpetajate seas – 2021/22. õppeaastal lahkunutest moodustavad 30% vanuses 40–59 ehk tõenäoliselt oma karjääri keskpaigas olevad vilunud õpetajad. Põhjuseid on arvatavasti erinevaid, aga sageli peitub probleemide juurpõhjus just väga suures töökoormuses.
Mitmekülgse õppevara olemasolu langeb õpetaja õlgadele
Milles siis probleem? Õpetajatega rääkides selgub, et neid on üksi jäetud nii vajalike erinevate lisamaterjalide kui ka erineva raskusastmega harjutuste loomisel. Rõhutan, justnimelt loomisel. Õpetaja peab täna tegelema kõikidele õpilastele sobivate õppematerjalide kokku otsimise ja sobitamisega ise.
Klassides kasvab nende õpilaste osakaal, kel on erinevad keskendumis- ja süvenemisraskused. Samuti ei ole täna Eestis olemas piisavalt õppevahendeid lihtsustatud õppekavaga laste jaoks. Rääkimata eestikeelsele õppele üleminekul tarvilikust õppevarast. See paneb õpetajatele uskumatult suure ja ebaõiglase koorma. Nii ei tasu imestada, et ei noortel ega ka kogenud õpetajatel ei jätku motivatsiooni sellistes tingimustes töötada.
Paljudes koolides on reaalsus see, et otsuseid õppevahendite, eeskätt õpikute uuendamise osas tuleb teha mitte vajaduste, vaid võimaluste järgi. Kõik koolid ei saa lubada kõikidele õpilastele igal aastal või üle aasta õpikute uuendamist või digiõppevahendite soetamist.
Murelikuks muudab ka tõik, et haridus- ja teadusministeerium soovib liikuda aina enam digilahenduste suunas, sealhulgas ka e-eksamite suunas. Samal ajal on jäänud läbi mõtlemata, kuidas tagada kõigile Eesti kooliõpilastele võrdne võimalus digiõppevahendite kasutamiseks. Täna ei saa kõik koolid kvaliteetseid digiõppevahendeid endale lubada. Kas see on Eestile, kui uhkusega hõigatud ja turundatud digiriigile, vääriline olukord?
Eksamid digisse, aga mis saab digiõppevahenditest?
Digitaalsed õppematerjalid võimaldavad õpetajal anda ülesandeid vastavalt õpilase vajadustele, tempole ja tasemel ning seeläbi oma töökoormust paremini juhtida. Digiõpikud pakuvad õpetajale ka õpianalüütika võimalust ja seeläbi näeb õpetajal kogu klassi kohta, kes mida ja kui palju oskab ning missugust abi vajab.
Olgem ausad, ka õpilaste ootused ja vajadused on aastatega muutunud. Dünaamiline maailm eeldab, et inimesed uuendavad oma teadmisi ja oskusi pidevalt – see seab ootuse ka haridusele. On päevselge, et tänastel noortel, kes on üles kasvanud koos tehnoloogiaga, on õppimiseks hoopis uued viisid.
Miks siis Eestil kui digiriigil ei ole juba oma õpetajatele kõiki selliseid tööriistu pakkuda? Nimelt on õppematerjalide kirjastamise rahakott riigi käes, kust on igal aastal õppevahendite toetuseks ette nähtud 57 eurot õpilase kohta. Toetuse summa on püsinud muutumatuna viimased 13 aastat. Arvutades kokku 57 eurot ja õpilaste arvu, saame summa, mille ulatuses riik investeerib õppematerjalide arendamisesse. See hõlmab täna nii paberil kui ka digitaalseid õppevahendeid.
Hiljutine markantsemaid näiteid ebavõrdsusest on näide Tallinna linnast, kes soetas kevadel eestikeelsele õppele ülemineku kontekstis digitaalsed õppevahendid venekeelsetele õpilastele, jättes eestikeelsed õpilased selgelt vaeslapse rolli.
Oleme alati uhkusega väitnud, et Eestis on kõigil võimalik omandada haridust võrdsetel tingimustel, olenemata sellest, millises Eestimaa otsas koolis käiakse. On selge, et oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus see põhimõte enam ei kehti.